See imeline roosilõhn

Kui me vaatame kaunilt kujundatud lillepoodides punaseid, oranze, valgeid või roosades toonides kauneid roose, siis tuleb tahtmatult soov neile läheneda ja võtta sõõmuke roosilõhna. Oma pettumuseks leiame, et mitte kõik roosid ei lõhna.

Lõikerooside suundaretuse eesmärgiks on olnud fantastilise õiekuju, värvitooni ja pikaajalise säilivusega vaasiroosid, mille nimel on toodud ohvriks üks rooside imelisemaid omadusi – lõhn. Kaasaegsetes kasvuhoonetes kasvavad roosid tehistingimustes, kus neid töödeldaks taimemürkide ja säilitusainetega. Väga tundliku nahaga inimestel võib sellise roosiga kokkupuude isegi allergiat tekitada.

Lohutuseks kõigile lilleaustajatele võin öelda, et hurmavalt lõhnavad roosid pole kuskile kadunud, nad eksisteerivad meie kõrval ja neid tuleb otsida parkidest, mereäärsetelt liivarandadelt ja koduaedadest. Nendes kohtades võime leida isegi sadu erinevaid roosiliike ja sorte, mis üllatavad meid meeldiva, uimastava aroomiga. Süvenedes veidi rooside lõhnamaailma teete veel teise huvitava avastuse, et roosid lõhnavad erinevalt, väga paljudes lõhnavarjundites.

Miks roosid lõhnavad

Metsikute rooside õied on evolutsiooni käigus pidanud tuhandeid aastaid võitlema oma koha eest teiste taimede konkurendina, et meelitada oma õitele tolmeldajaid putukaid. Meie kibuvitsad meelitavad oma õitele eelkõige mesilasi ja kimalasi. Seega on õite lõhn üks paljunemise ja liigi eksistentsi põhiprobleeme.

Roosi lõhnade bukett oma varjundites ületab kõiki teisi lõhnavaid lilli, sest rooside kasvuareaal on maailmas ääretult suur. Hiinas on paljud roosid teelõhnalised, Sotimaa kibuvitsad õunalõhnalised jne. Risti-rästi aretusega on kogu see lõhnabukett sissesegatud tuhandetesse aedrooside sortidesse.

Eestimaa looduslikud kibuvitsad on samuti mõõdukalt lõhnavad ja värvilt ning kujult sarnanevad tihti õunapuu õitega. Looduslikus koosluses on nende lõhnades isegi mingi sarnasus - kibuvitsade lõhn on lähedane õunapuu õite lõhnale.

Poolkõrbeliste alade roosid õitsevad korraga tuhandete teiste liikidega, sest aega on kevadel vähe ja peagi on tulemas põud. Seepärast on Ees-Aasia alade metsikutel roosidel välja kujunenud eriti intensiivne lõhn ja eeterlike õlide eritamise võime.

Kuidas roosid lõhnavad

Rooside lõhnamine toimub imepisikeste silmale nähtamatute näärmete kaudu, mis asetsevad õite kroonlehtede välisservas, kuid mõningate juhtudel ka lehtede alumisel poolel asuvate pisikeste näsakeste kaudu. Tinglikult “karvasena” näiva sammalroosi õiekaelal on hulgaliselt näärmekesi, mille puudutamisel eritub meeldivalt lõhnavat ainet – eeterlikku vaiku. Ka mõningate kultuurrooside õienuppude muljumisel eritub sõrmedele meeldiva lõhnaga õlitaolist ainet. Juhul kui teie aias kasvaval roosil on Süüria või Kaukaasia rooside aretusjuured võib sisuliselt lõhnata kogu põõsas, kui juured välja arvata.

Tänapäeval on roosi eeterliku õli koostist põhjalikult uuritud ja leitud, et nad võivad sisaldada üle 30 erineva lõhnakomponendi. Kuulsas ja kullast kallimas roosiõlis on põhiline lõhnaaine rhodinol, st roosieeter. Rooside õied lõhnavad erinevalt seetõttu, et lõhnaainete vahekorrad ja koostis on erinevatel roosidel erinev. Kaukaasia ja Pärsia sugemetega roosidel on magusam ja mahedam lõhn kui Hiina teelõhnalistel roosidel.

Roosiõite lõhn ei ole sugugi ühtlane, vaid oleneb suuresti õie lahtiminemise faasist, kellaajast, kuid ka päikesest ja soojusest. Millal on siis see kõige õigem aeg?

Roosiõli tootjad korjavad õisi hommikul, kui päike on õied soojaks kütnud ja pooled kroonlehed on avanenud. Kuiva tuule ja kuumusega lõhnanäärmed sulguvad, samuti toimub see viluda ja vihmaga. Eestis on roosid hästi lõhnavad ka õhtusel ajal kui soe ja päeval on olnud vihma. Hea lõhnaga koduaiast lõigatud õied lõhnavad toas päevasel ajal sisuliselt varisemiseni.

Lõhnaroosid koduaias

Meie koduaias on esimesi tugevaid lõhnapilvi eritav roos näärelehine roos, mida tuntakse soomlaste kaudu ka Juhannusruusu nime all. Meil puhkevad selle roosi täidisõielised kobarad juuni algul nii linnaparkides kui ka koduaedades. Tihedate nõelokastega näärelehine roos õitseb vaid kevad-suvel üks kord. Tuppa toodud õied levitavad magusat roosilõhna üle toa, kuid juba järgmisel hommikul leiate laudlinalt kuhja varisenud õisi. See roos ajab tohutult maa-aluseid võrsed ja seetõttu on tema koht aianurgas või päikeselisel kraavikaldal.

Vaid mõni päev hiljem puhkeb õitsele “Persian Yellow”, eriline kuldkollane täidisõieline kõrge kevadroos. Sellele roosile on ladina keeles antud nimeks Pärsia haisev roos. See vastuolulise nimega roos on tõeline mõistatus inimese haistmismeelele. Nii nagu mõnele inimesele meeldib küünelakis sisalduva atsetoonilõhn võib see teisele olla ebameeldiv. Samasugune lugu on selle idamaise roosiiludusega. Igatahes putukatele meeldib ta väga. Igat masti kuldpõrnikad ja sitasitikad on kohe kohal, kui see kollane roos avab oma kaunid, kuldsed õied.

Nädal-kaks hiljem puhkevad Pärsia Kaukaasia aretusjuurtega pargiroosid. Mõeldes meie kultuuri suurtegelastele F. R. Kreutzwaldile ja L. Koidulale siis nende noorusaegadel olid need roosid väga armastatud Eesti mõisates ja isegi mõnes taluaias. Sellest ajast jäänud poolmetsikuid roose kohtame vanadel kalmistutel ja mõisaaedades. Need roosid on tavaliselt kas heleroosad või lillakasroosad ja kasvavad inimesele rinnuni. Nad on küllaltki külmakindlad ja dekoratiivsed, neid võib kasvatada koduaias nii murus kui ka hekina. Selle roosirühma puuduseks on väga nõrk järelõitsemine hilissuvel. Hea lõhn ja tihedad romantilised vanaaegsed õied kaaluvad üles need pisipuudused.

Meie parkide, liivarandade ja koduaedade tõeline kuninganna on kurdlehine roos oma erinevates vormides, mille seas esineb meeldiva tugeva lõhnaga looduslikke vorme kui ka aretatud sorte. Selle roosi äratundmine ei tee raskusi, sest tumerohelised, kurdudega kartulitaime moodi lehed ja noorte võrsete nõelokastega pikitud võrsed on üsna erilised. Roos levib juurvõrsetega laiali suurele maa-alale. Selle roosi baasil on meie naabrid lätlased aretanud rea suurepäraseid pargiroose, kuid mitte alati ei rahulda meid nende lõhn. Hästi lõhnavad eeskätt tumepunased või lillakasroosad täidisõitega sordid. Nende rooside kasvatamisega saab hakkama nii algaja kui ka ajahädas aiaomanik. Väga rikkalikult õitsevate ja lõhnavate kurdlehise roosi bukett kaunistab nii pidulauda ja on ligitõmbav ka argipäeva interjööris.

Aedroosid lõhnaaias

Tunduvalt keerukam on orienteeruda tohutult arvukas moodsate aedrooside peres. Nende rooside põlvnemine on väga keeruline ja nende seas leidub rafineeritud, peene aroomiga sorte, millega harmoneerub veel erakordne õiteilu. Kui teie aias leidub hulgaliselt paljuõielisi kobarroose, mis on väga dekoratiivsed, kuid nende puhul ei tasu maani küürutada, sest tavaliselt nad ei lõhna ja on mõeldud vaid silmailuks.

Tõeliselt haruldasi lõhnaroose tuleb otsida elegantsete teehübriidrooside seast, kus ristuvad nii Hiina klassikalise teeroosi kui ka Damaskuse lõhnarooside geenid. Hurmava lõhnaga teehübriide on paljudes värvides, kuid eriti peene aroomiga on mõned sametpunased ja lillakad-sirelivärvi roosid. Reeglina säilivad nad hästi ka vaasis. Oma loodusliku eheduse ja lõhnavariatsioonidega on teehübriidid aiakultuuri tippteosteks. Rooside istutamise eel tuleks kindlasti uurida lõhnatugevust ja istutada lõhnaroosid peenra äärde, et roose tallamata saaks nende aroomi nautida.

Rooside lõhnast lugupidavatele aiaomanikele toon siin ära peamised üldtunnustatud ja armastatud lõhnaroosid, mis on Eestis levinud:

Nii lõhnavate kui lõhnatute rooside puhul ei ole märkimisväärseid erinevusi ei kasvus, hoolduses, ega vastupidavuses.

Mart Ojasalu, OÜ Rosmakor tegevjuht